Camarón de la Isla ja Enrique Morente: revolutsioon flamenko laulmises | Iberofest 2019

"Pole midagi ilusamat, kui näha inimesi tegemas midagi, mida nad armastavad. Mul tekkis tunne, nagu ei oleks ma viibinud mitte Hispaania Majas, vaid Hispaanias või hoopis kuskil paralleeluniversumis. See oli õhtu, mis läks südamesse!" ????

Eelmise nädala lberofesti programm Hispaania Majas algas ja lõppes kirgliku flamenkomuusika rütmis. Nende sõnadega võttis Hispaania Maja vabatahtlik Kairi Helga kokku 18. märtsil toimunud maagilise õhtu inspireerituna kahest kõige ikoonilisemast flamenkolauljast - Camarón de la Islast ja Enrique Morentest, kellest andis põneva ülevaate Jorge Arena.

Peale esmast tutvustust saime kuulda Ruber Velizi võimast häält, keda saatis Jorge oma kitarril. Aitäh kõigile, kes kohal olid ja seda ilusat õhtut meiega jagasid! Oma mõtteid õhtu kohta jagab Kairi-Helga:

"Kui aus olla, siis kogu see õhtu üllatas mind. Ma teadsin küll flamenkomuusika- ja laulu olemasolust, kuid ma ei oleks osanud arvatagi kui palju annab selle stiiliga mängida. Nagu ütles ka Jorge “In flamenco, we don´t have songs, we have style”. Jorge rääkis meile lähemalt Camarón de la Islast ja Enrique Morentest, kellest said 1980ndatel kõige olulisemad flamenkolaulu uuendajad ja tõlgendajad. Teoreetilist osa illustreerisid lõigud erinevatest muusikapaladest. Jorge tõi välja kahe artisiti suure erinevuse: kui Camaróni puhul veensid muusikud teda oma ideedega kaasa minema, siis Morente puhul oli olukord vastupidine, kuna uuenduste ideede autoriks oli ta ise.

Meile lasti flamenkot, mis oli põimitud klassikalise muusikaga. See kõlas väga teistmoodi flamenkost, mida ma varem kuulnud olen. Seejärel lasti meile flamenkot, mis oli segatud hoopis rokkmuusikaga. Viimase puhul olid sõnad võetud ühest Lorca luuletusest “Para los muertos”. Laul oli pühendatud kõigile flamenko lauljatele, kes enam meie seas ei viibi. Kui kuulates silmad kinni panna, meenutas see mõnda rituaali.

Teine meeldejääv näide pärines Morente viimaselt plaadilt “Pablo de Malaga”, kus artist proovis Picasso loomingu ja tekstide põhjal muusikas cubismi efekti ja modernismi tekitada. Selle saavutamiseks segas ta oma palas vanu ja traditsioonilisi flamenko stiile uutega. Kogu laul oli justkui sassis, kuid samas detailideni läbi mõeldud, mis tegi selle väga omanäoliseks. Kuulda oli nii traditsioonilisi flamenko rütme, selle uuendusi, kui ka tantsijate kingaklõbinat.
Esitluse lõpust jäi kõrvu kõlama lause: “In Spain sooner or later you hear some flamenco”.

Enne kontserdi algust tutvustas Jorge meile kitarri, aga mitte tavalist klassikalist hispaania kitarri vaid sellist, millega flamenkot mängitakse. Juhuslikult oli meie seal praktikant Hispaaniast, kellel oli kaasas klassikaline hispaania kitarr, tänu millele saime kahe pilli erinevusest väga hea ja põhjaliku ülevaate. Seda nii välimuse, ehituse, kui ka heli poolest. Välimuse poolest tundub tegu olevat sama pilliga, kuid kahte instrumenti kõrvuti pannes võib näha, et keelte kaugus pilli kaelast on klassikalise kitarri puhul palju suurem. Lisaks on viimase puhul heli tunduvalt pehmem. Flamenko kitarril on iga noot terav ja ründav, klassikalisel aga kõlav ja laulev. Saime ka teada, et nende valmistamisel kasutatakse erinevat puitu ja et klassikaline kitarr ei ole kunagi küpressipuidust. Kokkuvõttes võib öelda, et tegu on siiski kahe erineva pilliga, mis tunduvad pealtnäha väga sarnased.

Peale kitarride võrdlust oli lõpuks aeg kontserti kuulata, kus Jorge saatis kitarril Ruber Velizi. Seda osa õhtust on väga raske sõnadesse panna, kuna emotsioone oli liiga palju. Ma ei ole kunagi varem flamenkot otse, elava muusikana kuulata saanud ja see oli võimas: alustades flamenko kitarri kuulamisest, mis on mulle alati meeldinud, jätkates Ruberi vapustavast häälest ja lõpetades nende kahe omavahelise keemiaga. See kuidas nad kontserdi ajal omavahel ilma sõnadeta suhtlesid ja kogu muusika justkui elama panid, oli kirjeldamatu."