Selle blogipostituse leiad ka hispaaniakeelsete postituste sarjast! Soovid oma keeleoskust arendada ja seda artiklit hispaania keeles lugeda? Vaata siia.


 

Pedro Sánchez, Hispaania praegune peaminister

Hispaania valimised lähenevad. Mis suunas riik liigub ja miks?

Eestis olid üldvalimised 5. märtsil. Ka Hispaania valmistub sel aastal kolmeks oluliseks valimiseks (munitsipaal, autonoomne ja üldine), mis määravad riigi poliitika tuleviku. Hispaania ja Eesti poliitika võib tunduda kui kaks eri maailma, kuid nende lähiajalugu on sarnasem, kui pealtnäha paistab. Soovid lugeda seda sama postitust hispaania keeles? Vaata siia!


● Franco diktatuur lõppes 1975. aastal, andes võimaluse demokraatiale.
● Sellest ajast saadik on Hispaania läbinud mitmeid reforme ja isegi riigipöörde katseid.
● Hispaania majandus kasvas, kuni see ulatus 10. kohani maailma suurriikide seas.
● Pärast 2008. aasta majanduskriisi tekkisid uued erakonnad mitmekülgse ideoloogiaga.
● Selle aasta valimine on tasavägine, kuna nii vasak- kui ka parempoolsetel on võrdne võimalus võita.

Diktatuuri lõpp


1975. aasta novembris peale Francisco Franco (1936-1975) surma algas Hispaanias üleminekuperiood fašistlikust diktatuurist konsolideeritud demokraatiani. Erinevalt Eestist, kus toimus revolutsioon riigi vabastamiseks Nõukogude Liidust ja demokraatia taastamiseks, lõppes Hispaanias diktatuur Franco loomuliku surmaga vanadusse ja teda jäid taga igatsema mitmed toetajad. Franco režiim kestis 36 aastat, alates Hispaania kodusõja lõpust 1939. aastal kuni 1975. aastani. Kui Franco tervis hakkas nõrgenema hakati arutama, kellest saab diktaatori pärija. 1969. aastal otsustas Franco monarhia taastada ja nimetas Juan Carlos I uueks riigipeaks (1975-2014), kes on eelmise Hispaania kuninga Alfonso XIII lapselaps. Aastaid peale Hispaania poliitika ülesköetud väitlust, mis järgnes diktaatori surmale, võeti 1978. aastal vastu Hispaania põhiseadus referendumi kaudu.


1978. aasta põhiseaduse järgi kuulutati Hispaania parlamentaarseks monarhiaks. Kuningas oli riigipea, sõjaväe juht ja peaminister. Tegelikkuses on kuninga roll puhtalt esinduslik, sarnaselt Eesti Vabariigi Presidendile. Selline süsteem võib tekitada eestlases kahtlusi: miks on Hispaania kuningriik ja mitte vabariik nagu meie? Miks hääletame riigipea poolt ja nemad mitte? Tegelikult küsivad ka hispaanlased endalt neid küsimusi. Teisisõnu on Hispaania Kuningal (hetkel Felipe VI) sarnane roll Eesti Vabariigi Presidendiga (Alar Karis). Siiski Hispaania puhul ei valita parlamenti, vaid võim pärandatakse edasi Bourbonide kuninglikus perekonnas. Sarnaselt Eestile on Hispaanial parlament, aga see on kahekojaline (esinduskogu ja senat), kus arutatakse ja võetakse vastu seaduseid ja eelarveid. Riigikogus on 101 liiget, kuid Esinduskogus on 349 liiget ning arv võib muutuda 300 kuni 400 vahel.

Kuningas Juan Carlos oli Hispaania demokraatia esimene riigipea

Põhiseadus ja üleminek

Põhiseaduse vastuvõtmisest algas Hispaania poliitika ja majanduse pikk ümberkorralduse protsess, mille eesmärk oli tugevdada demokraatiat ja jõuda järele ülejäänud Lääne-Euroopa riikidele. Adolfo Suárez (1976-1981) oli valitsuse esimene peaminister ning juhtis demokraatlikku erakonda (el Partido de Unión de Centro Democrático). Huvitaval kombel tema olulisust kui „uue Hispaania“ peaministrina näitas tema järgi nimetatud lennujaam Madridis, mis on ühtlasi riigi kõige suurem lennujaam (täisnimega Aeropuerto Adolfo Suárez Madrid-Barajas). Siiski polnud kõik rõõmsameelne demokraatlikus Hispaanias. Nii nagu enne mainitud, erinevalt Eestist on Hispaanial siiani raske kaugeneda enda diktatuuri minevikust, mis tulenes sajandite pikkusest sõjaväelisest traditsioonist. 1981. aasta veebruaris sai riik löögi Antonio Tejero riigipöörde katse tõttu, kes sisenes kongressi relvastatuna ja hoidis saadikuid ühe päeva pantvangis. Tejero ja rühm sõdureid tahtsid taastada sõjaväelise diktatuuri Hispaanias. Õnneks riigipöörde katse ei õnnestunud ning riigikord taastati. Adolfo Suáreze valitsusaja lõpupoole liitus Hispaania NATOga 1982. aastal..

Samal aastal võitis valimised Felipe González (1982-1996, pildil paremal) ja Hispaania Sotsialistlik Töölispartei (PSOE - el Partido Socialista Obrero Español), kes loobusid marksistlikust doktriinist aastal 1979 ja eelistasid sotsiaaldemokraatiat. Sellisel erakonnal oleks raske võita tänapäeva Eestis. Nõukogude okupatsiooni põhjustatud trauma ja selle järelmõjude tõttu Balti riikide poliitikas oleks imelik näha vasakpoolset erakonda edu saavutamas. Felipe González oli valitsuses neli ametiaega, kokku 14 aastat. Tema mandaadi ajal koges Hispaania ootamatud majanduslikku kasvu ning sai hetkeks majanduslikult võimult 10. kohale maailmas. 1986. aastal liitus riik Euroopa Liiduga, tõi sisse käibemaksu ning 1992. aastal korraldas olümpiamängud Barcelonas ja EXPO Sevillas.

1996. aasta valimised võitis José María Aznar (1996-2004) ja erakond Partido Popular, ideoloogia poolest konservatiivsed. Tema ametiaeg läks ajalukku Hispaania osaluse Iraagi sissetungi, kohustusliku sõjaväe teenistuse lõpetamise ning majandus- ja välispoliitikareformide tõttu.

President Aznar, kes on tuntud kohustusliku sõjaväeteenistuse lõpetamise poolest

Majanduskriis ja kaheparteisüsteemi lõpp 

2004. aasta valimisi kirjeldas ebakindlus, mil toimusid 11. märtsi terrorirünnakud. PSOE sai taas võimule José Luis Rodríguez Zapatero (2004-2011, esimesel pildil paremal) juhtimisel. Kõige märkimisväärsem muutus sel ametiajal oli samasoolise abielu legaliseerimine aastal 2005 ning Hispaania oli 3. riik maailmas, kes selle seaduse vastu võttis. Zapatero ametiaeg lõppes 2011. aastal keset majanduskriisi, mis hävitas Hispaania majanduse ja jättis tuhanded hispaanlased töötuks. Samal aastal naasis võimule Partido Popular, mida juhtis Mariano Rajoy (2011-2018, teisel pildil paremal), kes hääletas kogemata oma erakonna ettepaneku vastu. Erakond oli tuntud vaese kõneosavuse ja mitmete avalike komistuste poolest. Kuigi enamus reformid ja katsed väljuda kriisis  ebaõnnestusid, hakkas Hispaania tasapisi taastuma koos märkimisväärse tõusuga SKP-s elaniku kohta. Mariano Rajoy erakond kukutati võimult 2018. aastal peale korruptsiooniskandaali umbusaldushääletusega.

PSOE naasis valitsuse juhatusse, eesotsas Pedro Sánchezega (alates 2018). Seda perioodi iseloomustab kaheparteisüsteemi lõpp ja erinevate ideoloogiate uute liikmete teke. Seni olid poliitikas ainult konservatiivid või sotsiaaldemokraadid. Alates 2015. aastast muutusid ka teised erakonnad olulisteks, nt Podemos, Ciudadanos ja VOX, kui enne olid võimul Partido Popular ja PSOE. Uutel erakondadel oli oluline roll 2019. aasta valimistel, mis oli kõige hiljutisem. Valimised võitis Pedro Sáncheze PSOE, kuid nad ei saanud täielikku häälteenamust, mis sundis neid läbirääkimisele teiste erakondadega.

Valimisi korrati lahkarvamuste pärast ja lõpuks moodustati esimene koalitsioonivalitsus Hispaanias. Siiani on valitsus pidanud tegelema pandeemiaga ja Ukraina sõja mõjutustega, millele järgnes inflatsioon ja energiakriis. Koalitsiooni esimene algatus oli ajaloolise mälu seadus, mis karistab Franco diktatuuri pooldajaid ja annab hüvitisi kodusõjas kannatud ohvritele. Kuigi see tundub iseenesest mõistetav Eestis, tekkis Hispaanias suur poliitiline vaidlus seaduse vastuvõtmise üle. Suurt ootusärevust tekitas ka diktaatori säilmete üleskaevamine tema mausoleumist Hukkunute Orus (el Valle de los Caídos), kuhu ta oli maetud kangelasena. Kas te kujutaksite ette tohutut mausoleumi Stalini jaoks Tallinna linnapiiri juures? Uskumatu, eks ole?

El Valle de los Caídos. See oli koht, kuhu Francisco Franco oli maetud kuni 2019. aastani.

Sel sügisel Hispaania hääletab, kas on võimalik koalitsioonil jätkata, mis koosneb sotsiaaldemokraatidest, vasakpoolsetest ja sotsialistidest või õnnestub moodustada konservatiivide ja paremäärmuslaste koalitsioon. Munitsipaalsed ja kohalikud valimised mais on detsembri üldvalimiste eelduseks. Kindlasti ei muutu ei Eesti ega Hispaania poliitika kultuur, mis jäävad vähemalt praegu kaheks eri maailmaks.


PP, Partido Popular (keskparempoolne) partei sündis Hispaania demokraatia alguses ja algselt kandis nimetust Alianza Popular (Keskliit). Selle asutas diktatuuriaegne minister Manuel Fraga. 

PSOE, Partido Socialista Obrero Español on rohkem kui 100-aastase ajalooga sotsiaaldemokraatlik partei.

Podemos on poliitmaastikul vasakpoolse ja ekstreemse vasakpoolse spektri vahel. Partei loodi 17. jaanuaril aastal 2014. Nelja kuu pärast osalesid nad Euroopa Parlamendi valimistel ja said 8% häältega 5 kohta, mis muutis nad Hispaanias neljandaks kõige valitumaks parteiks.

VOX on äärmuslik parempoolne või populistlik radikaalne parempoolne partei, mis seisab Franco diktatuuri väärtuste eest. Partei asutajad on kunagised Partido Populari liikmed.

Ciudadanos sündis 2006. aastal Kataloonias ja sai 2017. aastal selles autonoomses piirkonnas kõige valitumaks parteiks. Algselt oli tegemist liberaalse parteiga, aga aastate jooksul on partei kaldunud üha rohkem Partido Populari ideoloogia suunas.


Tahaksid osata ka hispaania keelt? Tule liitu kursustega Hispaania Majas või õpi meiega Andaluusias! Kevadel ja ka sügisel läheme koos Lõuna-Hispaaniasse! Loe lähemalt aprillis toimuvatest keelereisidest siin või kirjuta meile info@hispaaniamaja.eeSelleks, et meie tegemistega kursis olla, liitu meie uudiskirjaga või jälgi meid Facebookis ja Instagramis.

Kui sul on tekkinud huvi hispaania keele õppimise vastu, siis liitu meie hispaania keele kursustega, rohkem infot leiad tunniplaanist siin või eratundide kohta siin.

Hispaania ja Ladina-Ameerika kultuuri huvilised leiavad palju põnevat meie raamatupoest siin ning Hispaania maitsete austajatele on meil erilised gurmeetooted siin.